Detsembrikuu
vooruseks oli ABIVALMIDUS.
„Väikese heategija“ brošüüri abil mõtisklesime selle üle, mis on üldse
abistamine, kellel ja millal on abi vaja ja miks. Lapsed tegid
vaatluse ja täitsid vaatluslehe.
Kui
püüdsime meenutada igaüks oma elust erinevaid juhtumeid, kui me
abistasime kedagi või meil endil oli abi vaja, siis sellest koorus
välja nii vahvaid lugusid, et tahaksime neid Teiega jagada.
Suvel ma niidan kodus muru ja vanaisal aitan ka niita
Aitan issil autot pesta
Ükskord maal olles läksin ma sauna taha ja nägin, et maja põles väikese leegiga. Kutsusin vanaisa ja ta kustutas tule ära.
Koos isaga aitasime vanaisal kartuleid võtta
Aitasin emal ja isal puid laduda.
Kui meil tulevad külalised, aitan emal süüa teha.
Suvel mängisime vennaga aias. Kuulsime, et keegi hüüdis vaikselt: „Appi!“. Jooksime emale ütlema ja läksime vaatama, mis on juhtunud. Naabritädi oli kukkunud peenarde vahele ja murdnud jalaluu. Ema helistas kiirabisse
Ükskord trenni minnes kaotasin rahakoti. Otsisin ja käisin kogu trenni-tee läbi, aga ei leidnud. Palusin abi oma perelt ja me palvetasime, et Jumal aitaks meil leida.
Siis käisime mitu korda sama tee läbi. Ikka ei leidnud.
Siis tuli meil mõttesse üks koht, kuhu võiks veel vaatama minna. Uurisime selle koha risti ja põiki läbi. Ja me leidsimegi rahakoti üles!
