Veebruari
algul käisime õppekäigul Viljandi muuseumis.
Lapsed
ütlesid:
„Ma
ei teadnud, et nii suured paberrahad olid varem.“
„Sain
teada, et Eestis elab nii ilus sinilind.“
„Põnev
oli see, et Viljandi muuseumi pööningult leiti peidik, kus olid
eesti asjad, mida nõukogude ajal ei lubatud hoida.“
„Huvitavad
olid kiviajal tehtud kamm-keraamika potid.“
Muusemi
loodustoas oli Viljandi järvest püütud kõige suurema haugi topis
- „See kala oli minuga peaaegu ühepikkune“.
„Kõik
oli huvitav“ ütlesid lapsed kui ühest suust.
